Jeesuse ehk elava Sõna kaudu me elame ja oleme. Võime selle kohta lugeda Johannese evangeeliumi 1:1–4: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“
Loeme Piiblist, Johannese evangeeliumi 14:6: „Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.““
Patt on see, mis eraldab meid Jumalast, elu allikast. Jesaja 59:2 on kirjas: „Teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule.“
Mis üldse on patt? Patt on kõik see, mis läheb Jumala tahte vastu. Loeme selle kohta Johannese 1. kirja 3:4: „Igaüks, kes teeb pattu, rikub ka seadust, ning patt on seaduserikkumine.“
Kes on patustanud? Ka sellele küsimusele leiame vastuse Piiblist, Pauluse kirjast roomlastele 3:23: „… sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest.“
Mis on selle tagajärjeks, kui inimene patustab ja on Jumalast eraldatud? Jaakobuse kirja 1:15 kirjutatakse nii: „Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.“
Kuid mis võiks mind surmast päästa? Selle kohta loeme Pauluse kirjast roomlastele 6:23: „Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“
Jumal pakub meile Jeesuse kaudu päästet. Loeme Matteuse evangeeliumi 1:21: „Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.“
Mida Jeesus tegi selleks, et mina võiksin surmast pääseda? Jesaja 53:5–7 on kirjas: „Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud.“
Loeme samuti Pauluse kirjast filiplastele 2:5–8: „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.“
Miks saatis Jumal Jeesuse minu eest surema, olen ju teinud oma elus nii halbu asju. Sellele peitub vastus Pauluse kirjas roomlastele 5:8: „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“
Loeme ka Johannese evangeeliumi 3:16–17: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.“
Tänu Jeesuse surmale ei ole me enam Jumalast eraldatud. Loeme Pauluse kirjast roomlastele 5:10: „Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud.“
Pääste tähendab seda, et me saame Jumalalt igavese elu siis, kui meil tekib temaga isiklik ja elav suhe. Loeme Johannese evangeeliumi 17:3: „Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.“
Pääste ei ole midagi, mida suudaksime välja teenida, see on alati Jumala kingitus. Pauluse kirjas efeslastele 2:8–9 kirjeldatakse seda nii: „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.“
Usu, et Jeesuse surm on sinu patud katnud. Loeme Pauluse kirjast roomlastele 10:9–10: „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks.“
Kahetse ja tunnista oma patud. Mõjus isiklik vastus pääste hea sõnumi kuulmisele on „meeleparandus“ ehk see, et tunned südames oma halbade tegude pärast kurbust, tunnistad need üles ning pöörad neile selja. Loeme Apostlite tegude 2:37–38: „Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?” Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.““
Johannese 1. kirja 1:9: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“
Võta vastu Jeesus, lase tal teha oma elus head tööd. Pauluse kirjas galaatlastele 2:20 on kirjutatud: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.“
Pauluse 2. kirjas korintlastele 5:17 on kirjas nii: „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“
Ja viimaks rõõmusta, sest sa oled Jumala laps! Loeme Johannese evangeeliumi 1:12: „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.“