Kas Maa nooruse kohta on tõendeid?

Allpool on välja toodud mõned kivimite ja kivististe uurimisest lähtuvad tõendid, mis viitavad sellele, et Maa ei ole väga vana.

1) Erosioon

Mägesid vaadeldes võiksime arvata, et need ei muutu kunagi. Kuid liikuv vesi, nagu ojad ja jõed ning isegi vihmapiisad, kulutavad ehk erodeerivad aeglaselt mägesid. Liustikud murravad lahti kive ja kannavad endaga kaasa. Geoloogid on arvutanud, et keskmiselt kulub paar tuhat aastat selleks, et mägede pinnalt erodeeruks 30 cm paksune kiht. Kui eeldame, et selle 30 cm kulumiseks läheb 5000 aastat, siis 1,5 km kulumiseks läheks 25 miljonit aastat. Teadusõpikud võivad meile väita, et ajast, kui elusorganismid said Maal rohkearvuliseks, on möödunud üle 500 miljoni aasta. Kui see oleks tõsi, oleks erosioon uhtunud kogu maa mitmekordselt ookeanisse. Kuid seda ei ole ju juhtunud. Maal on endiselt kõrgeid mägesid, mis kõrguvad kaugelt üle merepinna.

2) Jõgede deltad

Nagu juba mainitud, viib vesi endaga kaasa muda ja kivipuru (setteid). Jõed uhuvad seda aeglaselt mere suunas. Jõevee jõudmisel ookeanisse selle voolamine aeglustub ja setted kogunevad ookeani põhja. Sadade ja tuhandete aastate jooksul tekib selle tulemusel delta ehk hargsuudmeala. See on lehvikukujuline pinnasemoodustis, mis ulatub ikka kaugemale ja kaugemale ookeanisse. Mis juhtuks, kui see protsess kestaks miljoneid aastaid? Arvutused näitavad, et Mississippi jõe delta oleks täitnud Mehhiko lahe 10 miljoni aastaga. Teised väiksemad Mehhiko lahte voolavad jõed lühendaksid seda aega. Kuna Mississippi delta täidab vaid väikest osa Mehhiko lahest, siis ilmselt pole see jõgi miljoneid aastaid voolanud. Teistel jõgedel, näiteks Niilusel Egiptuses ja Po jõel Itaalias, on deltad, mis said moodustuda vaid mõne tuhande aastaga. Need faktid peavad paika eeldusega, et jõed hakkasid voolama meredesse pärast suurt ülemaailmset veeuputust mõned tuhanded aastad tagasi.

3) Fossiilid ja kõdunemise kiirus

Ameerika Ühendriikides Wyomingu ja Montana osariigis Bighorn Basinis laiub settekiht, mis on umbes 3000 m paksune. Selles kihis on paljude maismaaloomade kivistisi. Geoloogid väidavad, et see on puutumatult kihistunud 16 miljonit aastat. See teeb umbes 23 cm 1000 aasta kohta. Surnud loomad laguneksid ja kaoksid jäljetult, kui maapind neid nii aeglaselt kataks. Tänapäeval võib mägedega piirnevates orgudes toimuda mulla ja kividega kattumine palju kiiremini kui 23 cm tuhande aasta kohta, kuid siiski jääb nendesse kihtidesse väga vähe surnud loomi, kelle keha säiliks. Kõige tõenäolisemalt mattuvad surnud loomad kiiresti ja säilivad tänu katastroofidele nagu veeuputused, maalihked või vulkaanipursked. Pidev mulla, liiva ja kivide häirimatu ladestumine 16 miljoni aasta jooksul on liialdatud väide. 3000 m paksuse settekihi katastroofiline moodustumine ülemaailmse veeuputuse tagajärjel on selgitus, mis sobib noore Maa teooriaga.

4) „Elavad fossiilid“

On looma- ja taimeliike, mida nimetatakse „elavateks fossiilideks“ (ingl k living fossils), kuna nende fossiilseid eelkäijaid võib leida miljoneid aastaid vanadest kividest, kuid mitte hilistest kividest. Kuidas said nad elada ja surra miljoneid aastaid kuni tänapäevani, aga samas mitte jätta endast jälge maha noorematesse kividesse? Seda müsteeriumit on geoloogidel keeruline seletada.

20. sajandi alguses püüdsid kalamehed Lõuna-Aafrika idakaldalt kummalise kala. Lähim sugulane, millega seda sai võrrelda, oli Coelacanth ehk kala, mille kohta oli öeldud, et see suri välja 50 miljonit aastat tagasi. Hiljem on veel mõned elusad isendid kätte saadud. Kividest pole leitud mitte ühtegi 50 miljonist aastast nooremat Coelacanth’i fossiili jälge. Kui Maa on miljoneid aastati vana nagu geoloogid väidavad ning kui Coelacanth’i kala eksisteeris pidevalt kuni tänapäevani, siis miks ei leidu neid 50 miljonist aastast nooremates kivides? Vettpidavam seletus on, et Coelacanth’i kalad, kes on süvavee asukad, maeti ülemaailmse veeuputuse alguses ning nad ei elanud keskkonnas, mis maeti veeuputuse hilisemas etapis.

Veel kolm “elavat fossiili“, mida võib teiste hulgast välja tuua, on tuataara sisalik Uus-Meremaalt, neopilina ehk süvavee karp ja ginko ehk hõlmikpuu, mis pole jätnud endast märki noorematesse kividesse. Need arvati olevat välja surnud, kuni leiti elusana. Eeldatavasti on nad elus püsinud miljoneid aastaid endast märki maha jätmata. Kuid nende ellujäämine on palju lihtsamini seletatav, kui nad maeti vaid mõned tuhanded aastad tagasi 1. Moosese raamatus kirjeldatud veeuputuses.

5) Vana bakter

Kui kaua võivad elusorganismid elus püsida? Koer viisteist kuni kakskümmend aastat, inimene kaheksakümmend kuni sada aastat, sekvoia ehk mammutipuu mitu tuhat aastat. Kui kaua suudab bakter elus püsida? Vast mõned päevad või nädalad? Kõige ebatavalisemad on bakterid, mis on muutunud tsüstideks ja on säilinud maa alla maetuna pikka aega. Mõned neist on säilinud väidetavalt mitmeid miljoneid aastaid vanades kivides. Ja ometi on seda bakterit suudetud laboris kasvama panna, seega on see olnud elus. Sama lugu on hiljuti leitud pehmete kivistumata veresoonte ja isegi vere rakkudega, mis on leitud dinosauruste suurte kivistunud luude seest. 100 miljonit aastat on väga pikk aeg. Vere kudedel ja rakkudel ei ole võimalik jääda muutumatuks nii pika aja jooksul. Seda, et need on säilinud mõned tuhanded aastad pärast bakterite ja dinosauruste mattumist veeuputuse ajal, on samuti keeruline uskuda, kuid see on kindlasti palju tõenäolisem kui elus püsimine miljonite aastate jooksul.

6) Stalagmiidid ja stalaktiidid

Stalagmiidid ja stalaktiidid tekivad kahe kiire geoloogilise protsessi tulemusena, kuigi algselt arvati selleks kuluvat pikad ajaperioodid. 1905. aastal tõi Thermopolise linn Wyomingu osariigis vee kuumaveeallikalt torudega oma parki. Kui vesi jahtus, siis ladestusid mineraalid. Nüüd on seal üle 6 meetri kõrgune ja laiune lubjakivimoodustis. Leidub isegi väikseid koopaid, kus on stalagmiidid ja stalaktiidid. Mineraalirikas soe vesi suudab tekitada stalagmiidi- ja stalaktiidimoodustisi koobastesse üpris kiiresti, kuigi turistidele räägitakse endiselt, et nende tekkimiseks kulub miljoneid aastaid. Kui stalaktiidid koopa laest ja stalagmiidid põrandalt kokku kasvavad, moodustub sammas. New Mexico osariigis Carlsbad Cavernsi lähedal asuvas New Cave’i koopast leiti suure samba jalami alt nahkhiiresõnnikut ja pinnasest indiaanlaste vibunoole otsi. Ilmselgelt on sammas kasvanud pärast seda, kui indiaanlased jätsid oma nooleotsad koopasse, mis ometi ei saanud toimuda sadu tuhandeid või miljoneid aastaid tagasi.

7) Turbidiidid

Geoloogid on tihti märganud korduvaid kivimikihtide mustreid, mille ühiseks tunnuseks on jämedad ja peened setted. Nad eeldasid, et sellise sette tekkimiseks ja kivimite moodustumiseks kulus tohutult aega. 1929. aastal liikus Kanadast ida suunas hiiglaslik mudalaviin mööda veealust kallakut alla. Kuna see lõhkus veealused ookeaniülesed kaablid, mis laviinile ette jäid, siis arvutati, et voolamise rekordkiirus võis olla kuni 80 km/h. See mudalaviin laius üle mitmesaja ruutmiili ja ulatus Atlandi ookeanisse kuni 800 km kaugusele rannikust. Sellel oli sarnane läbilõige nagu kivimite korduvatel kihtidel maismaal. Nüüdseks on mõistetud, et paljud lademed, mis algselt arvati olevat moodustunud aeglaselt pikkade ajaperioodide jooksul, on tegelikult hiiglaslikud mudalaviinid (nüüd nimetatakse neid turbidiitideks). Loomulikult muudab see selliste lademete tekkimiseks vajalikku aega. Moosese 1. raamatu veeuputuse viimastel staadiumitel toimunud ookeanisängide kujunemine ja maismaa massiivide tõusmine tekitaks optimaalsed tingimused veerikka muda liikumiseks.

8) Vanuse määramine radioaktiivse lagunemise järgi

Radioaktiivse lagunemise järgi vanuse määramine näib väitvat, et elu Maal on eksisteerinud sadu miljoneid ja isegi miljardeid aastad. Geoloogide eeldused radioaktiivsuse lagunemise kiiruse ja Maal esinenud tingimuste kohta muudavad sellise vanuse määramise täpsuse küsitavaks. Ülal esitatud tõendid annavad põhjuse eitada selliseid pikki aegu. Teadusuuringute jätkudes muutub üha selgemaks fakt, et elu on eksisteerinud ainult mõned tuhanded aastad. Kuigi kõik küsimused ei pruugi saada vastust, on ometi piisavalt tõendeid, et toetada usku Piibli versiooni Maa tekkimisest.