Miks Jeesus suri?

Jumal peab mingil viisil patust tulenevale ebaõiglusele reageerima. Mõelgem olukorrale, kus kurjategija tuleb kohtuniku ette ning kohtunik annab tema sooritatud mõrva, varguse või vägistamise lihtsalt andeks, sest tal on kohtualuse vastu soojad tunded. Mida ühiskond säärasest kohtunikust arvaks?

Piiblis on kirjutatud: „Kas kogu maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?“ (1. Moosese raamat 18:25) Patul on loomulikud tagajärjed, mis viivad paratamatult surma (Pauluse kiri roomlastele 6:23). Jeesus võttis jumaliku kohtumõistjana inimeste karistuse enda peale selle asemel, et mõista patused inimesed hukka. Ja selleks karistuseks oli surm.

Kuidas päästab meid Jeesuse surm?

Martin Luther ütles kunagi, et Jumal ei saanud surra, nii sai ta inimeseks, et tal oleks võimalik surra. Ristil rippudes võttis ta Jumalana vastu inimeste pattude karistuse. Ning samal ajal võttis ta inimesena vastu teiste inimeste ülekohtu ebaõigluse.

Kristuse surm saavutas selle, et inimeste ja Jumala vaheline katkine suhe sai jälle taastatud. Loeme Pauluse kirjast roomlastele 3:25, et „Jumal on seadnud tema veres lepitusohvriks“. Lepitusohver tähendab algses mõttes midagi, mis „lepitab jumaluse“. Kuid piibellikus mõttes tähendab see veel palju enamat – see tähendab andestust ja armu. Patustena, kes on üle astunud Jumala täiuslikust seadusest, ei ole meil juriidilises mõttes õigust elule. Kuid Jumal, kes on Kohtumõistja, maksab ja lepitab võla, andestab ja pakub armu.

Sellisel moel maksis Jumal kinni meie pääste hinna. Piiblis ei räägita mitte sellest, et Jeesus maksis lepitusohvri hinna, vaid et ta ise oligi lepitusohver meie pattude eest (Pauluse kiri roomlastele 3:25; Johannese 1. kiri 2:2, 4:10). See tähendab, et tema, olles Jumal, kandis kahju ja talus valu selleks, et anda meile armu ja andestust.

Piiblis kasutatakse mitmeid erinevaid viise, et näidata, kuidas Jumal kannab meie pattu selleks, et tuua meid tagasi ühendusse temaga. Üheks selliseks näiteks on kadunud poja lugu (Luuka evangeeliumi 15:11–32). Selles loos võtab isa, kes sümboliseerib meie taevast Isa, oma poja tagasi koju, kuigi see poeg oli teinud kahju, mida ei olnud võimalik olematuks muuta.

Jumal ongi selline. Kolgata rist kõnetab inimkonda kõigil aegadel. See rist on piisavalt kõnekas, et see võiks puudutada nii kõige paadunumaid kriminaale kui ka kõige tundlikumaid humaniste. Kristlus tunnistab julmust, mida Jumal ristil talus, ning samas toob esile taastatud ühendust, mis tänu ristile võimalikuks sai. Piiblis on kirjas: „Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud.“ (Pauluse kiri roomlastele 5:10)

Kristluse tähelepanu on koondunud armastavale heameelele, mis Jumalal on igaühe jaoks, kes ristil kätte võidetud pääste vastu võtab. Piiblis on kirjas: „Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?“ (Pauluse kiri roomlastele 8:32) See tähendab, et tänu Jeesuse ohvrile ristil võib meil olla rahu Jumalaga, igavene elu ja imekaunis tulevikulootus. Me ei pruugigi seda kõike lõpuni mõista, kuid me võime kogeda rahu, armastust ja rõõmu, mis Jeesuse ristilt meie südamesse voolab.

Miks pidi Jeesus surema, et meile andeks anda?

On veel üks põhjus, mis jääb meil tihti kahe silma vahele. Kurat püüdis kasutada Jumala täiuslikku õiglusemeelt põhjusena, miks Jumal ei peaks patuseid päästma. Ta süüdistas Jumalat selles, et too on iseenda huvidele mõtlev Kohtunik, kes päästab inimesed iseenda kasu silmas pidades. Seega pidi Jeesus surema, et vastata sellele süüdistusele kogu universumi ees (Johannese ilmutuse 12:10, 5:9, 5:12). Kuradi süüdistus põrmustati ristil, kui Jeesus demonstreeris kogu universumile, et Jumal võib olla mõõtmatult isetu, isegi surmani isetu.

Kõik universumi elanikud võisid näha, et Jumal tõepoolest sai inimeseks ja et ta maitses Jeesuse isikus igavest surma. Ta suri meie pattude hukkamõistus. Piiblis on kirjas: „Ent Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, kui ta sai needuse meie eest – sest on kirjutatud: „Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub”.“ (Pauluse kiri galaatlastele 3:13) Selleks needuseks oli igavene surm. Kui Jeesus võttis enda peale meie pattude tagajärjed, ei suutnud isegi tema näha kaugemale haua pimedusest. Ta ütles: „Mu hing on väga kurb surmani.“ (Matteuse evangeeliumi 26:38) Ja veidi hiljem hüüdis ta: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Markuse evangeelium 15:34).

Ta teadis väga hästi, et ta on Jumal, kuid inimese nahas elades oli ta valmis pigem ise kandma kogu patu raskust, kui kohtlema inimkonda nii, nagu see oli ära teeninud. Kas on olnud olemas veel suuremat isetust? See tegu andis täiuslikule Jumalale täiusliku õiguse patuseid inimesi päästa.

Patused inimesed võivad selle pääste vastu võtta ja olla kindlad selle pääste tõelisuses (Pauluse kiri roomlastele 5:17). Tunneme kahetsust oma pattude pärast, kui mõistame, mida tegi meie patt Kristusega (Apostlite tegude 5:31). Kui me oma patte tunnistame ja palume Jumalal need meie elust kõrvaldada, siis annab ta meile oma pääste (Johannese 1. kiri 1:9, Johannese evangeeliumi 3. peatükk, Johannese 1. kiri 3:9). Kui võtame selle pääste vastu, palume andestust ka nendelt, keda oleme halvasti kohelnud, ning elame tema abil armastuse elu.