Piibli ajaloo ja kristliku koguduse ajaloo mõistmine aitab meil neist õppida ja teatud vigu vältida.
Loeme Pauluse kirjast roomlastele 15:4: „Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust.“ Pauluse 1. kirjas korintlastele 10:11 lisatakse: „Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“
Mineviku mäletamine annab jõudu.
5. Moosese raamatu 32:7–8 antakse sellist nõu: „Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle! Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid vastavalt Iisraeli laste arvule.“
Peaksime õpetama oma lastele, mida Jumal on korda saatnud meie elus ja Piibli aegadel.
Loeme 5. Moosese raamatu 4:9–10: „Ole ainult valvel ja hoia väga oma hinge, et sa ei unustaks neid asju, mida su silmad on näinud, ja et need ei lahkuks su südamest kogu su eluaja, ja kuuluta oma lastele ja lastelastele, mis sündis päeval, mil sa seisid Issanda, oma Jumala ees Hoorebil, kui Issand mulle ütles: „Kogu mulle rahvas kokku ja ma annan neile kuulda oma sõnu, et nad õpiksid mind kartma, niikaua kui nad elavad maa peal, ja õpetaksid seda oma lastelegi.”“
Ajalool on kalduvus end korrata. Pea meeles, et selle päikese all ei ole midagi uut.
Koguja 1:9–10 on kirjas nii: „Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid.“