Mida kirjutatakse Piiblis surma kohta?

Surm on võitmatu vaenlane, mis on saanud võitu Aleksander Suurest ja Julius Caesarist. Selliste suurmeeste nagu Einsteini ja Stephen Hawkingi postulaate ja teooriaid sel teemal ei saa kunagi ära tõestada. Mida on aga kirjas Piiblis?

Üks tähelepanuväärsemaid Jeesuse imesid, mis Piiblisse kirja on pannud, on Laatsaruse surnuist äratamine (Johannese evangeelium 11). On ka teisi juhtumeid, kui inimesi on surnuist äratatud, kuid erinevalt neist teistest Piiblis jutustatud lugudest oli Laatsarus surnud olnud juba neli päeva. Kui Laatsarus suri, ütles Jeesus: “”Meie sõber Laatsarus magab, kuid ma lähen teda unest äratama.” Siis ütlesid jüngrid talle: „Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks.” Ent Jeesus oli kõnelnud ta surmast, nemad aga arvasid, et ta kõneleb unne suikumisest.“ (Johannese evangeelium 11:11–13)

Mida Piiblis surma kohta kirjutatakse?

Piiblis on võrreldud rohkem kui viiekümnel korral surma unega. Pärast surma me magame, me oleme teadvuseta, me ei ole teadlikud aja möödumisest ega sellest, mis meie ümber toimub. Selline on surm. Loeme Piiblist: „Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb.“ (Koguja 9:5, vaata ka Psalm 146:4; 115:17). On arusaadav, et kui Laatsarus pärast surma üles äratati, ei rääkinud ta sellest, mida ta nägi või koges. Tal ei olnud millestki rääkida, välja arvatud see, et ta oli surnud ja nüüd oli ta elus! Ta ei oodanud põrgut ega taevast. Ta vaid magas oma hauas. Peetrus ütles nelipühi päeval sama kuningas Taaveti kohta: „Mehed-vennad! Tohib ju avalikult teile öelda peavanem Taavetist, et ka tema on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänini. /.../ Taavet ei ole ju läinud taevasse…“ (Apostlite teod 2:29,34)

Mis juhtub sinu hingega, kui sa sured?

Paljud kristlased arvavad, et hing on surematu osa meist, mis pärast meie surma edasi elab. Mida Piibli autorid arvavad? Kirjeldades inimeste loomist maailma alguses, kirjutatakse Piiblis: „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.“ (1. Moosese raamat 2:7) Teistes piiblitõlgetes on öeldud: “ja inimesest sai elav olend” (otsetõlge inglise keelest: and man became a living being – tõlk). Jumal ei pannud inimese sisse hinge. Ta voolis maapõrmust keha ja seejärel ta hingas sellesse elutusse kehasse oma eluandvat vaimu – selle tulemus oli hing, elav olend. Kui inimene sureb, leiab aset vastupidine protsess: eluhingus lahkub kehast ja hinge ei ole enam. Nii õpetab Piibel. “Sest põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde.“ (Koguja 12:7) Ülestõusmisel ühendab Jumal keha ja oma eluandva vaimu – ning inimene elab jälle.

Kui hing eksisteeriks eraldi üksusena, mis elab pärast meie surma edasi, siis tähendaks see, et me oleme surematud. Piibel aga õpetab, et inimestel ei ole surematust. Vaid Jumal üksi on surematu (vt Pauluse 1. kiri Timoteosele 6:15,16). Paulus ütleb, et õiged taotlevad „püsiva heategemise kaudu /.../ kirkust ja au ja kadumatust“ (Pauluse kiri roomlastele 2:7). Kui meil oleks surematu hing, miks peaksid õiged siis taotlema midagi, mis on neil juba olemas?

Kas on elu pärast surma?

Kuigi me võime surra, ütleb Jeesus: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ (Johannese evangeelium 11:25) Me saame surematuse siis, kui Jeesus tagasi tuleb (vt Pauluse 1. kiri korintlastele 15:51–54). Piibel ütleb, et need, kes on surnud – nii õiged kui ka õelad –, äratatakse ellu ühel kahest ülestõusmisest. Õiged äratatakse Jeesuse teisel tulemisel. „Sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses.“ (Pauluse 1. kiri tessalooniklastele 4:16) Selle salmi järgi ei lähe õiged pärast surma taevasse. Nad magavad hauas, kuni Jeesus tagasi tuleb ja nad surematule elule äratab (vt Pauluse 1. kiri korintlastele 15:50–57).

Õelad äratatakse ellu teisel ülestõusmisel – hukkamõistu ülestõusmisel. Jeesus ütles: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.“ (Johannese evangeelium 5:28,29)

Ükski Piibli prohvet ei maini, nagu läheksid õiged pärast surma kohe taevasse või õelad põrgusse. Ka Jeesus ega tema apostlid ei õpetanud seda. Kui Jeesus enne oma äraminemist jüngritega rääkis, ei öelnud ta neile, et nad tulevad varsti tema juurde. „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“ (Johannese evangeelium 14:1–3)

Kui Jeesus tuleb tagasi, ärkavad meie armsad, kes on puhkama läinud Kristuses, oma hauast. Pole oluline, kui kaua aega on möödunud – olgu seda vähe või palju –, neile näib, nagu oleks möödunud vaid hetk. Jeesuse hääle peale kutsutakse nad nende sügavast unest välja, nad mõtlevad edasi hetkest, kui nad siit lahkusid; nad äratatakse auliseks surematuseks.

„Äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse. /.../ Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud võidusse!“ (Pauluse 1. kiri korintlastele 15:52,54)

Nende viimane tunne oli surma kihvatus, nende viimane mõte, et nad vajuvad haua võimusesse, aga siis – kujutle vaid! – ärkavad nad selle hüüu peale hauast.

„Surm, kus on sinu astel?” (Pauluse 1. kiri korintlastele 15:55)