Kui kristlased peavad Piiblit kogu tõe ainsaks teejuhiks, siis on loogiline, et nad võtavad vastu Piibli mälestusmärgi Jeesuse ülestõusmisest, mitte aga mälestusmärgi, mille on seadnud ainult traditsioonid ja emotsionaalsed kaalutlused. Piibel järgi on Jeesuse surma, matmise ja ülestõusmise mälestusmärgiks ristimine (mitte pühapäev).
Vt ka: Kas hingamispäev naelutati ristile?
Paulus kirjutas: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega“ (Pauluse kiri roomlastele 6:3-5).
Jumala Sõna sätestab ühe ja ainsa mälestusmärgi, ja see on ristimine. Pühapäeva puhkuse tunnistamine ülestõusmise mälestusena ei põhine Pühakirja autoriteedil. Pühapäeva pühitsemine kirikliku puhkepäevana kujunes samm-sammult välja esimestel sajanditel ja mh on siin oma roll kompromissil paganliku päikesekummardamisega. Piibel ja ajalugu on selles küsimuses täiesti selgelt ühel meelel.
„Ärgu ükski teid mingil kombel petku!“ Veelkord, suurem osa kristlastest eksivad, kui asendavad Piibli hingamispäeva pühapäevaga.