Kas juudid on Jumala eriline rahvas?

Paljudel on küsimusi juutide kui Jumala valitud rahva kohta. Kas nad on ka tänapäeval Jumala eriline rahvas? Kas on antud mingeid korraldusi või prohvetlikke sõnumeid selle kohta, kuidas kristlased peaksid nendesse suhtuma? Kas Palestiinas toimuvad sündmused on mingilgi moel märgiks Jeesuse teisest tulekust? Kuidas on lugu juutide pärandiga?

Piibel on neis küsimustes selgesõnaline ja see on meie jaoks oluline. Peame meeles pidama, et terminit ’juudid’ on kasutatud evangeeliumites ennekõike Jeesuse-aegsete usuliste juhtide kohta. Rahvale üldiselt viidati teistsuguste sõnadega, näiteks sõnaga „rahvahulk“ (Markuse evangeelium 12:38) [mõnes ingliskeelses piiblitõlkes ka “tavalised inimesed” – tõlk]. Samuti peame meeles pidama, et varane kristlik kogudus koosnes peaaegu eranditult juudi rahvusest inimestest. Umbes kolme aasta jooksul kuulutatu evangeeliumi just Jeruusalemmas ja Juudamaal, enne kui see sõnum viidi teiste rahvasteni. Kolm tuhat inimest, kes nelipühapäevil usku pöördusid, olid juudi juurtega.

Jeesuse hülgamine

Kui Jeesuse üle kohut mõisteti, ütlesid juudid, et Jeesuse veri võib tulla nende ja nende laste peale (Matteuse evangeelium 27:25). Ja ometi saatis Jeesus oma jüngrid (kes olid samuti juudi rahvusest) sellele rahvale kuulutama, mida nad tegidki kuni 70. aastani m.a.j, mil roomlased rahva peaaegu hävitasid. Meie peaksime neid armastama sama palju kui Jeesus armastas. Paljud neist võtavad Jeesuse Messiana vastu. Neil on Jeesust vaja samamoodi nagu meil: „Taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.“ (Apostlite teod 4:12) Paulus armastas oma rahvuskaaslasi ja palvetas nende eest: „Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid. Ma tunnistan neile, et neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt; sest nad ei mõista Jumala õigust ning, püüdes kehtestada oma õigust, ei ole alistunud Jumala õigusele. Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.“ (Pauluse kiri roomlastele 10:1–4) Paulus hoolis neist ja soovis siiralt nende pääsemist. Meilgi peaks olema samasugune armastav suhtumine. Jeesus andis meile korralduse minna kogu maailma ja kuulutada evangeeliumit kõigile keeltele ja rahvastele ja hõimudele. Ka juudid jäävad selle laia vihmavarju alla. Kristlased peaksid otsima kõiki viise, et anda neile edasi evangeeliumi rõõmusõnumit, nagu kõigile teistelegi.

Juutide pääste

Peame lugema Pauluse kirja roomlastele, selle 11. peatükki. 1. salmis tõdeb Paulus, et Jumal ei ole Iisraeli rahvast ära tõuganud, ja toob selle tõenduseks iseennast. Temast ju sai Kristuse järelkäija ja ta töötas oma kaasmaalaste heaks terve elu, kuigi teda kutsuti paganate (ehk teiste rahvaste) apostliks. 7. salmis kirjutab Paulus: „Mida Iisrael taotleb, seda ta ei ole saavutanud.“ Ja salmides 19–22, kus ta kõneleb meist ehk pagankristlastest, kes on usupuu külge poogitud, ütleb ta: „Sina ehk ütled nüüd: „Oksad on ära murtud, et mind asemele pookida.” Õige küll! Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda, sest kui Jumal ei säästnud loomulikke oksi, ega ta siis sindki säästa! Vaata siis Jumala heldust ja karmust: karmust küll nende vastu, kes on langenud, heldust aga sinu vastu, kui sa jääd heldusesse, muidu raiutakse sindki maha.“ Sõnad „Jumal ei säästnud“ annavad meile mõista, et tema meelest ei olnud juudid enam rahvusena eriliseks Jumala rahvaks. Üksikinimestena võivad nemadki saada päästetud, indiviididena ei ole nemad teistest erinevad. Samas ei ole nad enam rahvana erinevad – kõik vajavad Jeesust. Mõelgem Pauluse sõnadele: „Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.“ (Pauluse kiri galaatlastele 3:29) Kõik Piibli tõotused kuuluvad Jumala rahvale. Praegu on kristlaskond selleks rahvaks, kui „sa jääd heldusesse.“ (Pauluse kiri roomlastele 11:22)

Niisiis jõuavad juudid päästeni samamoodi kui kõik mittejuudidki. Kui Paulus oma teenistustööd alustas, koosnes kristlik kogudus peamiselt juutidest. Oli palju juudi soost inimesi, kes hakkasid Kristusesse uskuma. Peetrus ütles juutide juhtidele: „Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.“ (Apostlite teod 4:12) Ükskõik kas oled juut või mittejuut, kõiki meid päästetakse Jeesuse Kristuse kaudu.

Juudid tagasi Iisraelis

Mõned on seda meelt, et juudid peaksid tagasi kolima Iisraelisse ning taaselustama iidse ohvrite toomise traditsiooni. See ei ole loogiline, sest need olid juudid (Peetrus ja Johannes), kes, rääkides oma rahvuskaaslastega, kinnitasid, et Jeesus on ainus nimi, mille läbi on võimalik pääseda. On ilmselge, et juudid arvati selle ’meie’ hulka, „kelle läbi meid päästetakse“. Piibel on selge ka selles osas, et ohvrisüsteemi ei olnud Jeesuse kui Jumala Talle surmahetkest alates enam vaja. Matteuse evangeeliumi 27:51 loeme: „Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks ja maa värises ja kaljud murdusid.“ Kui paks vaheriie jumalikul moel ülevalt alla lõhki kärises, andis see teada templisüsteemi lõpust. On tõsi, et loomi ohverdati ka pärast Jeesuse surma edasi, kuid selle prohvetlik tähendus ja mõte olid kadunud. Tõeline ohver oli juba toodud. Juudid vahetasid lõhkise vaheteki templis uue vastu välja, kuid 70. aastal tuli Rooma sõjaväejuht Tiitus ja hävitas templi täielikult. Jeesus ise oli ette kuulutanud, et templis ei pidanud jääma kivi kivi peale. Tiitus oli tegelikult andnud korralduse Heroodese poolt ehitatud imeilus tempel alles jätta. Kuid juudi vabadusvõitlejad olid end templisse barrikadeerinud ja lasid sealt roomlaste pihta jätkuvalt nooli. See vihastas Rooma sõdureid sedavõrd, et nad panid templile tule otsa. Tulemöllus sulas templis kasutatud kuld mööda templimäge alla ja sõdurid kiskusid kõik varemed laiali, et kivide vahelt sulanud kulda kätte saada.

Tempi taastamine

Ilma templita ei saanud juudid enam ohvreid tuua. Ja nüüd on templi kohale ehitatud suur islamiusuliste mošee. Kas suudaksite ette kujutada skandaali, mis tekiks, kui juudid püüaksid mošeed maha lammutada ja selle asemele oma tempel ehitada? 1996. ja 1997. aastal ilmus ajakirjas Piibli Arheoloogia Ülevaade artiklisari templimäest, aga pildil oli vaid mošee.

Juudid Piibli prohvetikuulutustes

Peaksime palvetama juudi rahvusest inimeste eest, et nad tuleksid Jeesuse juurde. See on kooskõlas Jumala juhtnööridega Iisraelile: „Aga kui te taganete minu järelt, teie ja teie lapsed, ega pea mu käske ja seadlusi, mis ma teile olen andnud, vaid lähete ning teenite teisi jumalaid ja kummardate neid, siis ma hävitan Iisraeli sellelt maalt, mille ma neile olen andnud, ja koja, mille ma olen pühitsenud oma nimele, ma tõukan ära oma palge eest. Ja Iisrael saab kõnekäänuks ja pilkesõnaks kõigi rahvaste keskel. Ja kui kõrge see koda ka oli, ometi kohkub igaüks, kes sellest mööda läheb, ja vilistab. Ja kui küsitakse: Mispärast talitas Issand nõnda selle maa ja selle kojaga?“ (1. Kuningate raamat 9:6–8) Paulus kirjutab roomlaste kirja 11. peatükis, et sarnane saatus võib tabada ka kristlasi. Peame jääma lähedasse suhtesse Jeesusega või vastasel juhul kaotame sihi. Pane tähele tingimusi, mis anti Saalomonile mõeldud tõotuses: „Kui sa teda otsid, siis sa leiad ta, aga kui sa ta maha jätad, siis ta heidab su ära igaveseks ajaks.“ (1. Ajaraamat 28:9) Need sõnad on kristlaste jaoks samasuguseks hoiatuseks nagu vanale Iisraelile.

Juutide pärand

Jumal tõotas Aabrahamile, et ta annab tema järeltulijatele Kaanani piirkonna (1. Moosese 12:7). Võttis palju aastaid, enne kui see tõotus täitus, sest kõigepealt pidi Jumal andma aega Aabrahami järeltulijatele, et neist saaks suur rahvas. Joosua raamat räägib sellest, kuidas iisraellased tõotatud maa pärandiks said. Kõigepealt alistasid nad Jumala abiga maal elavad rahvad ning seejärel jaotas Joosua maa Iisraeli suguharude vahel. Joosua raamatu peatükid 13–22 räägivad maa jaotamisest Iisraeli 12 suguharule. Paulus aga kirjutab Galaatia linna kristlastele: „Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi.“ (Pauluse kiri galaatlastele 3:29) Kõik tõelised kristlased saavad pärandiks taevase Kaanani ning nad on Aabrahami tõotuse pärijad. Ka Aabraham ise „ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.“ (Kiri heebrealastele 11:10) Siit järeldub, et tõeliseks tõotatud maaks oli taevane kuningriik.

See on tõotuse tõeline täitumine. Koos Jeesusega elades saame ligipääsu kuningriigile, mis ei hävine mitte kunagi. „Ja kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all antakse Kõigekõrgema pühale rahvale. Tema kuningriik on igavene kuningriik ja kõik valitsused peavad teda teenima ning temale alistuma.“ (Taanieli 7:27) Milline imeline tõotus!

Kuna juudid rahvusena hülgasid Jeesuse, kaotasid nad eesõiguse oma igavesele pärandile. See pärand on aga antud kõigile, kes võtavad Jeesuse kui Messia ja Päästja vastu. Kuid kristlastena oleme vaid külge poogitud oks ning meilgi on samasugune oht saada ära lõigatud (Pauluse kiri roomlastele 11:21–22).

Kui juudid ei oleks Jeesust rahvana ära tõuganud, oleks neist saanud see kogudus, mille kaudu oleks Jumal kuulutanud evangeeliumi tervele maailmale. See oli tegelikult nende sõnum, kuid nad keeldusid seda kuulutamast. Just sellepärast sündiski kristlik kogudus, mis ei ole ausalt öeldes oma ülesandega samuti eriti hästi hakkama saanud. Pane tähele seda kurba, kuid olulist salmi: „Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.“ (Johannese evangeelium 1:10–12) Johannes, ise juudi rahvusest, pidi neid sõnu kirjutama nukra südamega. Kuid ometi pidi ta need kirja panema, nii nagu Püha Vaim teda inspireeris.

Taaveti troon

Matteuse evangeeliumi 1:1–17 teeb autor endast kõik sõltuva, et näidata, et Jeesus oli Taaveti järglane. Matteus alustab Aabrahamist ning jõuab välja Joosepi, Jeesuse maise isani. Luuka evangeelium 3:23–38 teeb sama vastupidises järjekorras. Luukas alustab Jeesusest ning läheb tagasi kuni Aadamani. Mõlemad genealoogiad nimetavad Jeesuse esiisadena Taavetit ja Saalomoni. Jumal oli tõotanud Taavetile igavest aujärge. „Aga kuningas Saalomon olgu õnnistatud ja Taaveti aujärg Issanda ees igavesti kindel!“ (1. Kuningate raamat 2:45) Saalomoni aga hoiatati 1. Ajaraamatu 28. peatükis, et see tõotus on tingimuslik. Sidkija jäi Iisraeli viimaseks kuningaks. Pärast Babüloonia vangipõlvest naasmist ei olnud juutidel enam kunagi oma kuningat; neil olid vaid maavalitsejad, kes allusid võõrastele kuningatele. Näiteks Heroodes, Jeesuse ajal elanud „kuningas“, ei olnud Taaveti soost ning tema oli ametisse määranud Rooma keiser. Iisrael oli kaotanud oma kuningriigi ja nad ei saanud seda enam kunagi tagasi. Kuid hoolimata muutunud asjaoludest on Jumala tõotus troonist ja kuningriigist endiselt kehtiv. Prohvet Taaniel ütleb selgesõnaliselt, et kuningriik antakse „Kõigekõrgema pühale rahvale“ (Taanieli 7:27). Pauluse kiri galaatlastele 3:29 ehk tekst, mida oleme juba korduvalt tsiteerinud, kinnitab, et KÕIK, kelle elus valitseb Jeesus, võivad end lugeda Aabrahami tõotuste pärijaks. Taaveti kuningliku trooni tõotus kehtib endiselt. Kaks evangeeliumikirjutajat võtsid aega, et panna kirja Jeesuse sugupuu. Miks? Kas lihtsalt huvitava teabena? Ei, üldsegi mitte. Jeesus kui Taaveti järeltulija ise ongi selle igavese trooni tõotuse täitumine.

Jesaja tegi selgeks, et Messias pidi tulema Taaveti soost. „Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õigusega, sellest ajast ja igavesti. Vägede Issanda püha viha teeb seda.“ (Jesaja 9:5–6) Kuningriik, mille Jumal rajab, on igavene. Taaniel on selles väga kindel (Taanieli 2:44). Taaniel on ühtlasi see, kes näeb kedagi Inimese Poja sarnast tulemas taeva pilvedel Jumala kohtutrooni ette ja Tema kätte antakse „valitsus ja au ning kuningriik“ (Taanieli 7:14). Tema valitsus ja kuningriik on igavesed, need ei lõpe kunagi. Jeesus saab praegu olla meie elu Kuningas. Kuid ühel päeval, kui Ta tuleb tagasi, saab Temast kõigi kuningate Kuningas ja isandate Issand (Johannese ilmutus 19:16). Selle kaudu saabki Taaveti troon igaveseks.

Paulus, kes oli hariduse poolest kirjatundja, ütleb: „Kui see sünnib, siis ei ole enam kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei umbkeelset ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikides on Kristus.“ (Pauluse kiri koloslastele 3:11) Jeesuses saab Vana ja Uus Testament üheks tervikuks ja kõik Iisraeli kohta käivad tõotused leiavad oma täitumise vaimulikus Iisraelis ehk koguduses.