Kas Jeesus ei naelutanud oma surmaga hingamispäeva ristile? Vaatame, mis naelutati ristile.
„Kustutades ära meie võlakirja koos määrustega, mis olid meie vastu, ning selle on ta kõrvaldanud, naelutades selle risti külge. Jumal on paljastanud valitsused ja meelevallad, häbistanud neid avalikult, võidutsedes nende üle Kristuses. Ärgu siis keegi mõistku teie üle kohut sööma või jooma ega mingi püha või noorkuu või hingamispäevade pärast, mis on tulevaste asjade vari, aga Kristuse ihu on tõelisus.“ (Pauluse kiri koloslastele 2:14-17)
Ristile naelutati tseremoniaalseadus, mis viitas Jeesusele, Jumala Tallele, kes ohverdati ristil meie pattude eest. Seal, ristil, kohtus tüüp (paasatall) antitüübiga (Jeesus, Jumala tall). Sümbol kohtus päris asjaga ning vari oma allikaga. Paulus võtab juutide tseremoniaalseaduse tähenduse kokku järgnevalt: „mis on tulevaste asjade vari“. Nii on Pauluse kirjas koloslastele 2:16 nimetatud hingamispäevad need, mis olid sümboliks eesootavatest, parematest asjadest.
Vana Iisraeli tseremooniaid uurides leiad seitse iga-aastast tseremoniaalset hingamispäeva, mis olid seotud juudi pühadega. Need hingamispäevad toimusid sarnaselt sünnipäevadega igal aastal erinevatel nädalapäevadel. Need olid tulevaste asjade vari.
Neljanda käsu seitsmenda päeva hingamispäev ei olnud oma täitumist ootav vari. See ei olnud sümbol millestki, mis oleks seotud ristiga. Seitsmenda päeva hingamispäev on mälestus toimunud sündmusest, meie maailma loomisest kuue päevaga. Kümne käsu seitsmenda päeva hingamispäev ei olnud kuidagi seotud tseremoniaalsete hingamispäevadega. Need tseremoniaalsed hingamispäevad, millele viitab Paulus kirjas koloslastele 2:16, naelutati ristile või täitusid ristiga. Samas on Jumala igavese seaduse seitsmenda päeva hingamispäev igavesti kestev ja seda pühitsetakse jätkuvalt ka uuel maal, kui patt on igavesti kadunud (vt Jesaja 66:23).