Kümne käsu saamislugu ja lühiseletus
Artikkel on tsiteeritud Ellen White’i raamatust „Partiarhid ja prohvetid” lk 303-309.
„Peagi pärast leeri üleslöömist Siinai juures kutsuti Mooses mäele Jumalaga kohtuma. Ta ronis järsku ja konarlikku rada pidi üles üksi ning ligines viimaks pilvele, mis tähistas Issanda viibimispaika. Iisrael pidi saama nüüd lähedasse ja erilisse suhtesse Kõigekõrgemaga — koonduma üheks Jumala valitsuse all olevaks koguduseks ja rahvaks. Issand käskis Moosesel rahvale öelda: „Te olete näinud, mida ma olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde. Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm! Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks!“
Mooses pöördus tagasi leeri, kutsus kokku Iisraeli vanemad ning kordas neile jumalikku sõnumit. Rahvavanemate vastus oli: „Me teeme kõik, mis Jehoova on ütelnud!“ Nii tegid nad Jumalaga pühaliku lepingu, tõotades tunnustada Teda oma valitsejana ja olla Tema alamad.
Uuesti läks nende juht mäele ning Issand ütles talle: „Vaata, mina tulen su juurde paksus pilves, et rahvas kuuleks, kui ma sinuga räägin, ja nad usuksid ka sind igavesti!“ Kui iisraellased kohtasid teekonnal raskusi, olid nad valmis nurisema Moosese ja Aaroni vastu ning süüdistama neid selles, et nad olid toonud Iisraeli hulgad Egiptusest välja kõrbesse hukkuma. Issand tahtis nende nähes Moosest veel enam austada, et nad usaldaksid tema juhtnööre.
Jumal soovis teha käsuseaduse väljakuulutamise aukartustäratavalt pidulikuks, mis vastaks käsu ülevale olemusele. Rahvas pidi tajuma, et kõigesse, mis oli seotud Jumala teenimisega, tuli suhtuda sügava aukartusega. Issand ütles Moosesele: „Mine rahva juurde, pühitse neid täna ja homme, ja nad pesku oma riided, ja nad olgu valmis kolmandaks päevaks, sest kolmandal päeval Jehoova astub kogu rahva silma ees alla Siinai mäele.“ Pidulikule päevale eelnevatel päevadel pidid kõik tõsiselt valmistuma Jumala ette astumiseks. Nad pidid puhtaks pesema end ja oma riided. Ja kui Mooses osutas nende pattudele, tuli neil alanduda, paastuda ja paluda südamepuhtust — puhastamist kõigest ülekohtust.
Ettevalmistused tehti vastavalt korraldusele ning Mooses tegi saadud lisajuhise põhjal tara ümber mäe, et ainuski inimene ega loom ei tungleks pühale pinnale. Kui keegi oleks julgenud piiret puudutada, oleks ta silmapilkselt surnud.
Kolmanda päeva hommikul, kui kogu rahvas pööras pilgu mäele, peitus selle tipp paksu pilve, mis muutus järjest tumedamaks ja tihedamaks ning kandus allapoole, kuni kogu mägi oli mähitud tumedasse ja aukartustäratavasse salapärasesse pilve. Seejärel kuuldus justkui pasunaheli, mis kutsus rahvast Jumalaga kohtuma; ja Mooses juhtis rahva leerist välja mäe juurde. Paksust pilvest sähvisid tulised välgunooled ning kõuekõmin veeres kajana piki ümberkaudseid mäekülgi. „Ja kogu Siinai mägi suitses, kui Jehoova laskus sinna tule sees; selle suits tõusis üles nagu sulatusahju suits, ja kogu mägi vabises kõvasti!... Ja Jehoova auhiilguse ilmutus oli Iisraeli laste silmis otsekui hävitav tuli mäetipus!... Ja sarvehääl läks üha valjemaks.“ Issanda ligioleku märgid olid nii vapustavad, et rahvas langes hirmust värisedes silmili maha Issanda ette. Isegi Mooses hüüdis: „Ma olen ehmunud ja värisen!“ (Kiri heebrealastele 12:21).
Siis lakkas äike, enam polnud kuulda pasunaheli ja maagi ei vabisenud. Saabus pühalik vaikus ning siis kuuldi Jumala häält. Pühadest inglitest ümbritsetuna seisis Issand mäel ning tegi paksu pilve seest kõneldes teatavaks oma käsuseaduse. Mooses kirjeldab seda pilti nii: „Jehoova tuli Siinailt ja säras oma Seirist; Ta paistis Paarani mäelt, Ta tuli Kaadesisse Meribast, Temast paremat kätt jäi Asdod! Jah, Ta armastab rahvaid, kõik Ta pühad on Tema käes! Nad heidavad Su jalge ette, nad korjavad üles Su sõnad!“ (5. Moosese 33:2,3).
Jehoova ilmutas ennast nii aukartustäratava majesteetliku Kohtunikuna ja Käsuandjana kui ka oma rahva kaastundliku Kaitsjana: „Mina olen Jehoova sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast.“ Rahvas oli Teda juba tundma õppinud Juhi ja Vabastajana. Tema oli toonud nad välja Egiptusest, oli rajanud tee läbi mere ning hävitanud vaarao koos tema sõjavägedega. Tema, kes oli selliselt osutunud kõrgemaks kõigist Egiptuse jumalatest, tegi nüüd teatavaks oma käsuseaduse.
Ent käsku ei antud sel korral ainult heebrealastele. Jumal austas seda rahvast küll sellega, et tegi neist oma käsu hoidjad ja säilitajad, kuid neil tuli talletada Tema käsk püha pärandina kogu maailmale. Kümne käsu eeskirjad käivad kogu inimkonna kohta ning need on õpetuseks ja juhiseks kõigile. Kümme lühikest, kokkuvõtlikku ja autoriteetset käsku hõlmavad inimese kohustused Jumala ja oma kaasinimeste vastu ning kõik kümme rajanevad suurele armastuse põhimõttele. „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest nagu iseennast“ (Luuka evangeelium 10:27. Vt ka 5. Moosese 6:4,5; 3. Moosese.19:18). Kümnes käsus väljendatakse nimetatud põhimõte üksikasjaliselt ning inimese olukorra ja keskkonna kohaselt.
[Esimene käsk:] „Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!“ Jehooval — igavesel, ise-eksisteerival Jumalal, kes pole loodud olevus, vaid on ise kõigi Algallikas ja Ülalhoidja — on ainsana õigus oodata meie ülimat austust ja jumaldavat teenimist. Inimesel keelatakse anda oma kiindumuses või jumalateenimises esikoht ükskõik kellele või millele muule. Kui peame kedagi või midagi niivõrd kalliks, et see vähendab meie armastust Jumala vastu või segab Tema jumaldavat teenimist, teeme sellest endale jumala.
[Teine käsk:] „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida.“
Teine käsk keelab piltide või kujude vahendusel kummardada tõelist Jumalat. Paljud paganlikud rahvad väitsid, et nende ebajumalakujud väljendasid ainult piltlikult jumalust, keda nad kummardasid, kuid Jumal on kuulutanud taolise jumalateenimise patuks. Püüe kujutada igavest Olevust materiaalselt ainult madaldab inimese arusaama Jumalast. Inimmeel pöördub ära Jehoova lõpmatust täiuslikkusest, et kiinduda rohkem loodud asjasse kui Loojasse. Sedavõrd, kuidas inimese arusaam Jumalast madaldub, madaldub ka inimese moraal.
„Mina, Jehoova, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal.“ Jumala lähedast ja püha suhet oma rahvaga illustreeritakse abieluna. Kuna ebajumalateenistus tähendab vaimulikku abielurikkumist, siis sobib Jumala pahameelt tabavalt väljendama siin nimetatud Jumala „püha viha“ (inglisekeelses tekstis on sõna „püha vihaga“ asemel „jealous,“ „armukade“ — tlk.).
„Kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad.“ On vältimatu, et lapsed kannatavad vanemate poolt tehtud väärsammude tagajärjel, kuid lapsi ei karistata vanemate pattude pärast, kui nad ise pole nendes pattudes osalised. Tavaliselt astuvad lapsed siiski oma vanemate jälgedes. Pärilikkuse ja eeskuju kaudu saavad pojad osa isade pattudest. Väärad kalduvused, rikutud himud ja madaldunud moraal, samuti aga ka kehalised haigused ja alaareng kanduvad pärandina isalt pojale kuni kolmanda ja neljanda põlveni. See kohutav tõde peaks inimesi tõsiselt hoidma astumast patuteele.
„Kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad.“ Keelates teenimast ebajumalaid, innustab teine käsk sisuliselt teenima tõelist Jumalat. Ja neile, kes Talle ustavad on, tõotatakse halastust mitte ainult kolmanda või neljanda põlveni — nagu tõdeti viha Tema vihkajaile — vaid tuhandete põlvedeni.
[Kolmas käsk:] „Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Jehoova ei jäta seda nuhtlemata, kes Tema nime asjata suhu võtab!“
See käsk keelab väärad pühalikud vanded ja lihtsalt vandumise, kuid veelgi enam — see keelab kasutada Jumala nime kerglaselt ja hoolimatult, selle aukartustäratavale tähendusele mõtlemata. Teotame Jumalat, kui nimetame argivestluses mõtlematult Tema nime, pöördume labase asja kinnitamiseks Tema poole või korrutame sageli ja mõttetult Tema nime. „Püha ja kardetav on Tema nimi!“ (Psalm 111:9). Kõik peaksid mõtisklema Tema majesteetlikkuse, puhtuse ja pühaduse üle, et süda tunnetaks Tema ülevat olemust; Tema püha nime tuleks nimetada aukartuses ja pühalikult.
„Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja Ta hingas seitsmendal päeval; seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“
Hingamispäeva [sabatit] ei esitata siin uue seadlusena, vaid korraldusena, millele on alus pandud juba loomisel. Seda tuleb meeles pidada ja pühitseda kui Looja töö mälestusmärki. Jumalale kui taeva ja maa Loojale osutades eristab hingamispäev tõelise Jumala kõigist ebajumalaist. Seitsmenda päeva pidamine väljendab, et kummardatakse Jehoovat. Seega on hingamispäev märgiks inimese truudusest Jumalale — nii kaua, kuni maa peal on inimesi, kes Teda teenivad. Neljas käsk on kümnest käsust ainus, milles esineb Käsuandja nimi ja tiitel. See on ainus käsk, mis näitab, kelle autoriteediga on käsuseadus antud. Niisiis sisaldab hingamispäev Jumala pitseri, mille Tema on käsu ehtsuse ja kehtivuse tõendamiseks käsusse vajutanud.
Jumal on andnud inimesele kuus päeva töötamiseks ja Ta nõuab, et kuuel tööpäeval tehtaks tööd. Hingamispäeval on lubatud hädaabitööd ja halastusteod; haigete ja kannatajate eest tuleb hoolitseda igal ajal, kuid tööst, mis pole hädaabi, tuleb rangelt hoiduda. „Kui sa hingamispäeval peatad oma jalga ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks, Jehoova püha päeva austusväärseks, ja austad seda ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu...“ (Jesaja 58:13). Ja prohvet lisab: „... ega kõnele tühje sõnu.“ Need, kes hingamispäeval tööasjadest kõnelevad või tööplaane teevad, on Jumala silmis sama suhtumisega nagu töö tegelikud tegijad. Selleks, et hingamispäeva pühaks pidada, ei peaks me lubama ka mõtetel viibida ilmalike asjade juures. Käsk hõlmab kõiki, kes „meie väravais on“. Pühadeks tundideks peavad töö kõrvale panema kõik, kes meie kodus elavad. Kõik peaksid tahtlikult ühinema Jumalat austama.
[Viies käsk:] „Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Jehoova, su Jumal, sulle annab!“
Vanematel on õigus sellisele armastusele ja austusele, mis ei kuulu kellelegi teisele. Jumal, kes on andnud vanematele vastutuse nende hoolde usaldatud inimlaste eest, on andnud lapsevanematele kohustuse olla lapsele esimestel eluaastatel Jumala asemikuks. Inimene, kes põlastab vanematele volitatud autoriteeti, põlastab seega ka Jumala autoriteeti. Viies käsk ootab lastelt vanemate austamist, neile allumist ja kuuletumist, kuid veelgi enam — neile armastuse ja helluse osutamist, nende murede kergendamist, hea nime säilitamist ning aitamist ja lohutamist nende vanaduspäevil. Viies käsk kohustab lugupidavalt suhtuma ka jutlustajatesse, ülematesse ning kõigisse, kellele Jumal on andnud mõjuvõimu.
„See on esimene käsusõna,“ ütleb apostel, „millel on tõotus“ (Efeslastele 6:2). Lausutuna iisraellastele, kes ootasid peatset Kaananisse jõudmist, tõotas see käsk sõnakuulelikkuse korral pikka iga heal maal. Kuid öeldul on ka laiem tähendus: kogu Jumala Iisraeli hõlmavana tõotab see igavest elu Maal, mis on vabastatud patu needusest.
[Kuues käsk:] „Sa ei tohi tappa!“
See käsk puudutab kõiki elu lühendavaid vääraid tegusid, vihkamist ja kättemaksu haudumist, teistele kahju tekitavate kirgede viljelemist ja isegi neile halva soovimist (sest „igaüks, kes vihkab oma venda, on inimesetapja“), isekat hoolimatust puuduses olijate ja kannatajate suhtes, nautlemist, tarbetut askeetlust, ülemäärast tööd, mis tervist kahjustab. Kõik nimetatu on vähemal või suuremal määral kuuendast käsust üleastumine.
[Seitsmes käsk:] „Sa ei tohi abielu rikkuda!“
See käsk keelab lisaks ebapuhastele tegudele meelelised mõtted ja ihad või nende ükskõik millisel viisil üleskütmise. See nõuab puhtust elu välistes toimingutes, kuid ka südame varjatud ajendites ja emotsioonides. Kristus, kes selgitas Jumala käsu sügavale ulatuvaid nõudeid, ütles, et patune mõte või pilk on samavõrra patt nagu ülekohtune tegugi.
[Kaheksas käsk:] „Sa ei tohi varastada!“
See käsk hõlmab nii ühiskondlikud kui isiklikud patud. Kaheksas käsk mõistab hukka inimröövid ja orjakauplemise ning keelab vallutussõjad. See mõistab hukka varguse ja röövimise. Kaheksas käsk nõuab tingimusteta ausust elu kõigis pisiasjades. See keelab teiste ületrumpamise äritegevuses ning nõuab palkade ja võlgade täpset maksmist. See näitab, et igasugune püüe teiste teadmatuse, nõrkuse või ebaõnne arvel rikastuda pannakse taevaraamatuis kirja pettusena.
[Üheksas käsk:] „Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!“
See käsk käsitleb igasugust valetamist, iga püüet ligimest petta. Vale sünnib kavatsusest teist petta. Silmavaatega, käeliigutusega või näoilmega võib samavõrra valetada nagu sõnadegagi. Igasugune meelega liialdamine, vihjamine, mis jätab eksliku või liialdatud mulje ja faktidegi esitamine sellisel kujul, et see teist eksiteele viib, on vale. Üheksas käsk keelab kõik püüded kahjustada kaasinimese mainet asjaolude vääresituse, öeldu kahtluse alla seadmise, laimu või keelepeksuga. Teisele kahju tegev tahtlik tõe varjamine on üheksandast käsust üleastumine.
[Kümnes käsk:] „Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega ümmardajat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!“
Kümnes käsk puudutab kõikide pattude juurt, keelates iseka soovi, mis viib patuse teoni. Inimene, kes Jumala käsule kuuletudes hoidub patuselt ihaldamast seda, mis kuulub teisele, ei tee ka ebaõiglast tegu oma kaasinimese vastu.
Sellised olid kümne käsu pühad eeskirjad, mis suur Käsuandja tegi teatavaks keset välke ja müristamist, ilmutades imeväärselt oma väge ja võimsust. Jumal seostas oma väe ja au ilmingud käsu väljakuulutamisega selleks, et Tema rahvas ei unustaks iialgi seda vaatepilti ning et nad õpiksid sügavalt austama käsu Andjat, taeva ja maa Loojat. Jumal tahtis näidata kõigile oma käsu pühadust, tähtsust ja kestvust.“